15.10.1932—25.12.2020
Helilooja ja pedagoog, EHL liige 1957. aastast
Jaan Rääts on neoklassitsistliku stiilisuuna juhtiv esindaja, kes tõi 1960. aastatel eesti muusikasse rõhutatult antiromantilise – aktiivse, mängulise, tundekultusest vaba väljenduslaadi. Eesti uue muusika üheks tähtteoseks sai tema 1961. aastal loodud nooruslik ja rütmiergas Kontsert kammerorkestrile op 16.
Rääts õppis Tartu Muusikakoolis klaverit ning lõpetas 1957. aastal Mart Saare ja Heino Elleri õpilasena kompositsioonieriala Tallinna Riiklikus Konservatooriumis. Aastail 1955–1966 töötas ta Eesti Raadios helirežissöörina, 1966–1970 Eesti Televisioonis muusikasaadete peatoimetajana ja 1970–74 Eesti Televisiooni peatoimetajana–muusikalise juhina. Aastail 1974–1993 oli Rääts ENSV ja Eesti Heliloojate Liidu esimees, pikka aega kuulus ta ka kõrgetesse partei ning valitsusorganitesse. Aastail 1968–1970 ja 1974–2003 õpetas Rääts kompositsiooni Eesti Muusikaakadeemias (1990 professor). Tema paljude õpilaste hulka kuuluvad Raimo Kangro, Erkki-Sven Tüür, Rauno Remme, Tõnu Kõrvits, Tõnis Kaumann ja Timo Steiner.
Jaan Rääts on võrdlemisi püsiva helikeele ja väljenduslaadiga helilooja, kelle loomingu põhiosa moodustab instrumentaalmuusika. Aastail 1957–1993 valmisid tema kümme sümfooniat. Ta on loonud ka 24 instrumentaalkontserti ning kaks orkestrikontserti, sümfoonilisi lühivorme ja hulgaliselt kammermuusikat.
Räätsa teostes enamasti puudub tavapärane dramaturgiline arendus, neis ei jutustata „lugu”. Tema muusikas on kesksel kohal energiline rütm, milles otsekui trumlis pöörlevad eri stiilimaailmade “tükid”: mozartlikud kolmkõlad ja modernistlikud klastrid, baroki ja rahvamuusika motiivid, lineaarne polüfoonia ja popmuusika rütmid. Räätsa kaleidoskoopilist stiili hoiab koos lakooniline vorm, milles kiireid kontraste tasakaalustavad üldplaani sümmeetriad. Mõnikord harva vilksatab tema muusikas ka lüürilisi ja neoromantilisi kujundeid, kuid need ei määra teose üldkarakterit. Enamasti õhkub Räätsa mängulisest kujundikeelest delikaatset huumorit või (enese)irooniat. 1950. aastate eesti muusika rahvusromantilise pealiini taustal mõjus Räätsa teoste rütmienergia ja karge vabatonaalne meloodika erakordsena.
Kuigi Jaan Räätsa esimese kolme sümfoonia (1957, 1958/1987, 1959) pulbitsev rütm ning nurgeline meloodika mõjusid omal ajal revolutsiooniliselt, selgus hiljem, et tema energiline stiil sobib üsna hästi kokku nõukogude elu- ja tööpaatosega. 1960. aastate lõpu ja 1970. aastate muusikas omandas “kaadritehnika” Räätsa muusikas palavikulisi, ekspressionistliku tundelaenguga vorme, näiteks Sümfoonias nr 6 (1967) ja Sümfoonias nr 7 (1972). Helimaterjal muutus mitmekesiseks: mosaiiksesse tekstuuri sugenes rohkesti põgusaid vihjeid, tsitaate ja motiive erinevatest muusikastiilidest, sealhulgas ka rahvamuusikast. 1980. aastate muusikas võttis maad aforistlikum, minimalismi mõjudega väljenduslaad.
Räätsa mänguline stiil on leidnud eriti sobiva vormi kontserdižanris: ta on kirjutanud kontserte viiulile (1963, 1979, 1995) ja klaverile (1968, 1971, 1983, 1989, 1992 – neljale käele), aga ka kahele klaverile (1986), tšellole (1966, 1997), kitarrile (1992) ja erinevatele pillikooslustele – trompetile ja klaverile (1993), viiulile ja kitarrile (1998), kahele kitarrile (1999). Räätsa orkestritööde hulka kuulub ka kaks kontserti kammerorkestrile (1961, 1987) ja lühemaid orkestripalu, millest huvitavamad on “Intrata” (1997) ja “Viis eskiisi reekviemile” (1997).
Veelgi mahukam on Räätsa kammermuusika. Ta on loonud 6 keelpillikvartetti ja seitse klaveritriot, klaverikvartette, sekstette ja teoseid muudele koosseisudele. Arvukas klaverilooming hõlmab 10 klaverisonaati ja tsüklid “24 prelüüdi” (1968), “24 prelüüdi eesti rahvaviisidele” (1977), “24 eesti prelüüdi klaverile” (1989) ning kolm miniatuuride sarja pealkirjaga “24 marginaali” – 1979. aastal klaverile, 1980. aastal elektroonikale (Eesti esimene plaadistatud elektrooniline teos) ja 1982. aastal kahele klaverile. Vähestest vokaalteostest on märkimisväärsemad oratoorium “Karl Marx” (1964, Enn Vetemaa) lugejale, segakoorile ja sümfooniaorkestrile, “Väike oratoorium” (1973, Enn Vetemaa) meeskoorile, orelile ja sümfooniaorkestrile ning “Maagiline ruut” (1999) kammerkoorile ja -orkestrile. Rääts on loonud muusikat ka 14 eesti filmile.
Räätsa muusika on kontsertlik ja mänglev tänaseni ning žanrist sõltumata. Helilooja on öelnud: “Mulle ei meeldi ranged süsteemid. Mulle meeldib igasugust kõlamaterjali endasse imeda, filtreerida, vajalikul määral emotsionaalselt töödelda. Sel alusel fantaseerida…”
Räätsa 1960. aastatel alguse saanud rütmikeskne helikeel mõjutas kogu eesti muusikat veel 1980. aastate lõpuski. Alustanud modernismi ja avangardsete kompositsioonitehnikate (taas)avastamise aegadel, tähistas tema mosaiikne, mänguline autoristiil juba ka postmodernistlikku mõtteviisi algust eesti muusikas.
Olulisemad teosed ja loomingulised saavutused
Jaan Räätsa muusikast on välja antud üle 40 vinüülplaadi ja CD, sealhulgas firmadelt Melodija, Antes Edition, Finlandia Records, Capriccio Records, Kreuzberg Records, Eurodisc jt. Firmalt Antes on ilmunud ka kaks autori-CDd (1995, 1996). Räätsa teoseid on kirjastanud Sovetski Kompozitor, Muzõka ja Eesti Muusikafond endises NSV Liidus ning hilisematel aastatel Edition Peters, Sikorski Verlag, G. Schirmer Inc., Antes Edition, Edition 49, Eres Edition jt.
Jaan Räätsa on autasustatud ENSV teenelise kunstitegelase (1965) ja ENSV rahvakunstniku aunimetusega (1977). Ta on pälvinud Nõukogude Eesti preemia (1972), ELKNÜ kirjandus- ja kunstipreemia (1970) ja Eesti NSV muusikapreemia (1974). Eesti Vabariigis on teda autasustatud 1994. aasta riigi teadus- ja kultuuripreemiaga muusika alal (1995), Eesti Kultuurkapitali Helikunsti sihtkapitali aastapreemia (2002), Eesti Kultuurkapitali aastapreemia (2007), Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutöö preemia (2011), Eesti Vabariigi kultuuri elutööpreemia (2011) ning Valgetähe ordeni III klassi teenetemärgiga (2002).
Rohkem infot: