Helilooja ja esseist, EHL liige 1996. aastastSündinud 02.12.1971
Reinvere, Jüri on helilooja, poeet ja esseist, kes on alates 1990. aastast elanud väljaspool Eestit. Reinvere looming käsitleb eksistentsiaalseid teemasid ajaloo ja kultuuri, looduse ja inimtunnetuse poeetika kaudu. Erinevate keelte, mõttesüsteemide ja kultuuride vahel liikumine on mõjutanud Reinvere loodavat paljudel tasandeil ja kihtides ning andnud tulemuseks unikaalse haardega loometeekonna. Kirjanik Sofi Oksanen on teda nimetanud tõeliseks eesti juurtega kosmopoliidiks. Reinvere on mitmetasandilise mõtlemisega looja, kirglik metastrukturalist. Ta pole kunagi allunud dogmaatilistele reeglitele, vaid on alati otsinud uusi ja iseseisvaid lahendusi, individuaalsust ja oma häält. Reinvere loometeekonda iseloomustavad etteennustamatud pöörded. Tema teosed hõlmavad lisaks autoritekstidele vahel veel teisigi kunstivaldkondi nagu dokumentalistika, video, valgus, koreograafia.
Tähelepanuväärne on Reinvere võime säilitada erinevate kunstivaldkondade, žanrite ja stiilide mitmekesisuse keskel alati väga selgelt äratuntavalt autoripositsioon, lummava mõjuga autorihääl, mis sulatab unenäoliselt ühte õrna ja jõulise, kõrge ja madala, ilu ja inetuse. Reinvere erinevaid kunstivaldkondi ning ka sellest väljapoole jäävat – näiteks dokumentaalset töötlemata materjali – ühendavates teostes tekkiv sünesteetiline tähendusväli on rikkalik, paljumõõtmeline ja irratsionaalne. Reinvere loomingu austajaskond ei piirdu üksnes uue muusika skeenega.
Jüri Reinvere õppis 1979–1990 Tallinna Muusikakeskkoolis kompositsiooni Lepo Sumera ja klaverit Virve Lippuse juhendamisel. Kompositsiooniõpinguid jätkas ta 1990–1992 Varssavi Chopini-nimelises Muusikaakadeemias Zbigniew Rudziński juures. Aastatel 1992–2005 elas Reinvere Soomes, kus jätkas 1994. aastal õpinguid nii kompositsioonis kui ka teoloogias. Sibeliuse Akadeemia lõpetas Reinvere 2004. aastal magistrikraadiga kompositsioonis, tema juhendajad olid Veli-Matti Puumala ja Tapio Nevanlinna. Õpingute kõrval töötas Reinvere organistina Lahtis, tegi ajakirjanikuna kaastööd soome ja eesti raadiojaamadele, kirjutas dokumentaalfilmide stsenaariume ja oli tegev filmiprodutsendina. Reinverel on soome kodakondsus. Aastatel 2001–2003 tegi Reinvere koostööd Michaela Fünfhauseniga Berliini Kunstide Akadeemias. 2005. aastast elab ta Berliinis.
1993. aastal tutvus Reinvere eesti-rootsi pianisti ja kirjaniku Käbi Lareteiga, keda peab oma olulisimaks mentoriks. Poolteist aastakümmet suhtles ta tihedalt Laretei ning rootsi filmi- ja teatrilavastaja Ingmar Bergmaniga, kes andsid tugevaid impulsse Reinvere loomingulise käekirja väljakujunemisele. Sealhulgas julgustasid nad pöörduma ka ilukirjanduse poole, mis raadio- ja filmitööst ühtäkki orgaaniliselt tõukuski: proosakatsetustele järgnes peagi isikupärane ingliskeelne poeesia. Reinvere kasutab muusikaloomingus sageli endaloodud tekste (Reekviem jpt), samuti on ta oma ooperite libretist, luues ooperile “Puhastus” soomekeelse ja ooperile “Peer Gynt” saksakeelse libreto. Esseistina on Reinvere publitseerinud soome, eesti ja saksa ajakirjanduses, alates 2013. aastast kirjutab ta väljaandele Frankfurter Allgemeine Zeitung.
Olulisemad teosed ja loomingulised saavutused
2000/2001 oli Reinvere Berliini Kunstide Akadeemia stipendiaat. Tema ansambliteos “Loodekaar” võitis rahvusvahelise rostrumi 2000. aastal alla 30-aastaste kategoorias ning lindikompositsioon “Liivi itk” jõudis rostrumi põhikategoorias 2006. aastal kümne soovitatud teose hulka. Soome Rahvusooperis esietendus 20. aprillil 2012 Reinvere ooper “Puhastus”, millele järgnes uus ooperitellimus Norra Rahvusooperilt, kus 29. novembril 2014 jõudis esiettekandele tema ooper “Peer Gynt”. 2015. aastal pälvis Reinvere ooperi “Peer Gynt” eest Eesti riikliku kultuuripreemia.
Jüri Reinverel on ilmunud kaks autoriplaati: “a second…a century” (2009) ning “Requiem” (2010 CD+DVD).
Reinvere muusika esteetikas on esindatud kaks suunda: modernistlik lähenemine (Reekviem, elektroonilised ja elektroakustilised teosed, autoritekste ja naturaalset dokumentaalmaterjali integreerivad teosed, sh Neli kvartetti) ning traditsioonidele toetuv suund, mida kõige selgemalt esindavad varased teosed “Urvaste õhtu”, Topeltkvartett soleeriva klaveriga ja “Loodekaar”. Rostrumi võiduteose “Loodekaar” algidee – innovatsiooni ja traditsiooni suhe, püsivuse ja muutumise friktsioon, vastanduvate kujundite ja ideede koosmäng – iseloomustab hästi üht läbivat loomeprintsiipi Reinvere loomingus. Nii tema heli- kui ka luulelooming toituvad vastuolude sünergiast, mille loovad igaviku ja argireaalsuse põkkumised. Reinvere loomingule on omased žanrisiirded ja komplekssed põimseosed. Süvenemisest soome-ugri pärandisse, milles heliloojat kõige enam huvitas sisemine struktuur ja mõtlemine, sündis tuntuima teosena “Liivi itk”. Reinvere on helilooja, kes lähtub n-ö makrotasandist, et liikuda seejärel alla detailide suunas.
Alates sümfooniaorkestriteosest “Liivale kirjutatud” (2001) on Reinvere loomingus oluline roll seostel, mille põhiprintsiibiks on erinevate materjalide ja elementide üksteisest ainet ammutava niidistiku loomine. Need elemendid võivad olla pärit erinevatest maailmadest. Muusika puhul tähendab see, et iga intervall, kooskõla, horisontaalne struktuur või vertikaali ja horisontaali sulam kannab endas kindlat tähendust kaugemast või lähemast minevikust, mille sõnumi selguse või varjatuse üle on heliloojal võimalik otsustada oma kogemuste ja eesmärgi põhjal. Luues endale ise ka sõnalisi universumeid, laiendab Reinvere puhtmuusikalist intertekstuaalsust sõna otseses mõttes tekstisiseste seosteni. Need on mitmekesised hüpertekstuaalsed seosed. Eriline koht on Reinvere loomingus flöödil ja selle modernistlikul kõlakäsitusel, filigraansest soolorepertuaarist (“Ricordanza”) ansambliteoste (“a.e.g.”, “The Arrival at the Ligurian Sea”) ja suurvormideni soleeriva flöödiga (Reekviem, Kontsert kahele flöödile).
Reinvere loomingule on eriti alates Reekviemist iseloomulik väga selgelt teadvustunud kunstniku vastutustunne maailmas lahtirulluvate protsesside osas. Ühiskonna ja psüühika varjukülgedele keskendumises võib tajuda tugevat Ingmar Bergmani mõju Reinvere loojaisiksusele. Kõigile viimase perioodi suurteostele – Reekviem, ooper “Puhastus”, “Norilsk. Taevased nartsissid”, ooper “Peer Gynt”, laulutsükkel “Laulud kaduvas valguses” – on omane ränkraskete teemade energeetilis-vaimne transformeerimine. Reinvere ooperite helikeelt on nimetatud uusekspressionistlikuks, helilooja on neis ühendanud nii oma modernistliku kui ka traditsiooni väärtustava lähenemise – teadliku suhestumise Richard Straussi ja Wagneri pärandiga, aga ka vene ooperitraditsiooniga. Ooperi “Puhastus” (libreto Sofi Oksaneni samanimelise näidendi põhjal) lavastus Soome Rahvusooperis pälvis oma ühiskondlik-poliitilise sõnumi ja võimsa dramaatilis-muusikalise haardega rahvusvahelist tähelepanu. Reinvere teine ooper “Peer Gynt” kahes vaatuses kahele koorile, ligi kümnele solistile ning suurele orkestrile, mis tugineb Henrik Ibseni draamale, tekitas tänu nii ühiskondlikus kui ka üksikisiku eetilis-eksistentsiaalses plaanis väga valusate teemade (Euroopa kultuuri langus viimase 150 aasta jooksul, kultuurisümbolite devalveerumine, majanduse ja kultuuri paradoksaalne seos, terrorism) kajastamisele kogu Euroopas uusooperi kohta enneolematult suurt huvi, vastukaja ja poleemikat, mis kestis ligi pool aastat ja mõjutas seega ühiskondlikke transformatsiooniprotsesse märksa laiemalt kui see tänapäeva kunstiloomingu puhul tavaks.
Täiendavat infot leiab: